Ei, bensiini ei joo. Praegustes majandusoludes ei oska prognoosida, kas bensiinijoomine oleks ikka arukas hobi.
Feminismusest räägime täna jälle. Tegelikult iga päev vist, blogisid on hirm palju, küllap keegi kusagil ikka.
Simson von Seakylli taiesedKas naine, kes kell 10 õhtul ostab 2 pakki kondoome ja ei midagi muud, on prostituut? Küsimus jäi jalgu
egomasturbatsiooni ja
Virgo Kruve blogidest. Ei tea. Tegelikult ei huvita ka. Inimeste ostukorve vaadates võib üsna meelevaldseid ideid pähe turgatada. Mõnikord jään oma korvi vahtideski mõtlema, et mida see võiks minu kohta öelda. Aga silte riputada teiste külge ei taha. Kui see kahe paki kondoomide ostja oleks olnud mees, mida siis oleks arvata võinud? Et meesprostituut? Või et läheb optimistlikult kohtingule? Või unustas osta, kui leiva järel käis ja tuli nüüd teisele ringile? Või leidis, et see on hea komponent naabrimehe pulmakinki? Või tahab pojale elu õpetada? Etc, etc, etc.
Ramloff kirjutab feminismusest mitmes postituses, diskussioon on huvitav. Seda jälgides jäi mind vaevama mõte, et kas feminist on vaikimisi agressiivne ja võitlev naisolevus? Kas saab olla ka maailmavaateline feminist, ilma seda tänavatel kuulutamata ja õigusi nõudmata? Umbes nii vastandina radikaalsele või võitlevale feministile? Nõustun selliste aadetega ja praktiseerin neid oma kodus. Võidelda justkui polegi kellegagi, sest keegi vastu ei vaidle. Isegi sellised feministlikud atribuudid nagu pesumasin ja tolmuimeja on majas olemas. Mees lõhub puid jätkuvalt kirvega. (Tolmu imeb tolmuimejaga.)
Kas selline passivsus on taunitav? Vahetevahel ma küsin endalt, miks need asjad mind põlema ei pane. Tegelikult on vist üldse väga vähe asju, mille puhul tekib soov väga kirglikult sõna võtta. On see siis hoolimatus, alahoidlikkus, põhjamaine jahedus või midagi taolist?
Njah, küsimusi sai rohkem kui USA hümnis.