Kõver fotojaht

Kõver on ütlemata hea teema, mulle kohe hirmsasti meeldivad kõverad asjad. Seega on ka pilte kole palju. ;-)

Kõver maja Hamburgis. Pildi peal ei näegi nii seks välja, aga kui sinnakanti satute, siis kaege üle.

Vistaaria, väga kaunilt väänduv.

Crazy monkey tree. (Pole aimugi, kuidas seda maakeeli nimetada.)

Kõverate sarvedega loom, miski mägiveis.

Seaküla Simsoni kõver skulptuur.

Eriti kaunis kõverjoon. Norra, muuseum.

Kõver ojake, kõverate kallaste ja suure jõuga. (Vaadake vaid, kui sügav. Ja millise puu saagiks on saanud!)

See pole nüüd päris kõver, lihtsalt vint on peale keerdunud.

Kaunis kaar - maja seestpoolt.

Jääkõverikud.

See puu on küll kõver. No doubt.

Suren ostukäru lükates

Laupäev on ostuvaba päev. Wildi pool loetu mõjus sedakorda võrdlemisi innustavalt. Selles mõttes, et homme jätan poes käimata. Ja üldse, tegelikult peaks homse päeva kulutama hoopis sellele, et majast ülearust trääni välja rookida, kas siis kusagile annetada või otse prügikasti suunata.

Vaikus enne tormi

Kaitseinglid

Teate neid kaitseingleid, kes tänavatel ringi silkavad ja kindlustust reklaamivad? Tallinnas lendasid valged kohevate tiibadega tüübid ringi. Meie kandis on teistsugused inglid.
Täna astusid tänaval ligi noored inimesed ja pistsid paberist kindlustusingli pihku, viskasid nalja ja olid muidu edevad. Valgetest riietest ja sulgedest oli asi kaugel. Meil siin pole sedaviisi vist kombeks. Ja üldse kiusasin mina neid vist rohkem kui nemad mind. Ma nimelt tahtsin ingli pilti. Teate isegi, pühad tulevad ja kena kuusele riputada vms. Grupipildi tõin siiagi vaadata. Inglid ise ütlesid, et värvi järgi pole ilus vahet teha. Ütle siis veel, et Eesti on rassiste täis. :-P

Itk ja hala jätkuvad

Kaebleme aga edasi, rahvusringhääling on eestvedamise oma õlule võtnud, rahvamasside asi on vaid kaasa itkeda. Rõõmuga. Rahvalikult. Toome ome mured maailma ette!

Ilustuseks seekord siis Contra lemmik.

Ilma-seksi-jutt

Lumepilte juba on, sekka siis kuuma kõrbe.

Lumest rääkimine olevat täna kohatu ja taktitu. Seda enam, et minu elus midagi eriliselt dramaatilist ei juhtunudki. Üldiselt mulle meeldib, kui on ilm. Ma mõtlen sellest iseloomuga nähtust, mis tõmbab tähelepanu ja tekitab emotsioone. Lumerookimine on ka tore. Eriti muidugi, kui seda teevad teised - need käigud hangedes on kuidagi põnevad. Buldooser lükkas suured-suured kuhjad kokku, toanaaber meenutas kohe heldinult lapsepõlve, mil sai sellistesse hiidhangedesse käike, koopaid ja kindlusi rajada. Ikka selliseid keerulisi süsteeme.
Blogiilmas torkas muu ilmajutu kõrval silma Ninataga ilma-jutt. Täpsemalt siis jutt sellest, kuidas tema on ilma ja ei taha ka. "peale lumeteema kummitab inimesi seksi teema", saab sealt lugeda. Sattusin paanikasse, et olen jälle midagi maha maganud ja tormasin blogtreed uurima. Noh, et palju seksijuttu ja sedaviisi. Aga siis polnud isegi Punapea Kroonikates seksist suurt juttugi, muudest blogidest rääkimata.
Hale! Pathetic, ma ütleksin. Kuidagi vaikimisi eeldan ma, et teised inimesed elavadki blogiilmas ja päriselu, kus lund rookida ja seksist rääkida, neil polegi. Masendav, kas pole?
Aga Ninataga jutu kommentaare lugedes tekkis minus rõõmus äratundmine - ma ei ole veel vana. "Liiga palju seksi" või isegi liiga palju sellele mõtlemist ei ole minus veel probleemi tekitanud. Isegi küsimust mitte - kuidagi tobedana kõlab küsimus "Kas ma mõtlen seksile liiga palju?"
Ja üldse, pigem muretseks ma selle pärast, et ma liiga palju tööle mõtlen või seda lausa teen.

Aardejaht: nõud

Erilisi esivanemate aardeid ja perekonna portselani pole mul ette näidata. See pisku, mis üldse olemas on, on targu minu ema hoida. Minu esiemad polnud ilmselt ka eriti uhkete lauanõude kollektsioneerijad. Kui aus olla, siis meeldivad ka mulle tegelikult pigem tõhusad ja toekad nõud, suuri kruuse eelistan habrastele tassidele, suppi söön pigem kausist kui taldrikust.

Esimene pilt on kohe pisut teemast mööda. See jõehobune on muidugi selles mõttes nõu, et temas saab asju hoida.

Jõehobune
Elizabeth Arden Treasures of the Pharaohs

Edasi jätkame söögitarvikutega. Need paar asja on pärit teise ilmasõja ajast, mil mu vanaema töötas ohvitseride kasiinos. Tõhusad nõud, siiamaani käigus.




Ja siis isiklik mälestusese ühest üpris romantilisest õlleõhtust Belgias. Eks proovige ise sellisest klaasist õlut juua. Aga õlleklaas see on.




Räägitakse, et Kukupai juures olla veel aardeid.

Kaebelaulud kaunilt kõlagu

Lõpuks ometi on ka Eestis asi käsile võetud ja me saame ühineda maailma kaebelaulude koorekihiga.
Tallinna noorte infokeskus on korraldanud selleks konkursi, kuhu laekus tervelt üks kaebelaul, teatab Postimees.

Minu lemmik on siiani olnud Helsinki kaebekoor, eriliselt võtab südame soojaks refrääni viis.