Palju toredaid inimesi

Selline linnapea siis

Enne valimisi on toredaid inimesi üldse hämmastavalt palju. Aga see selleks.
Käisin täna valimisdebatti kuulamas. Rakveres ikka, sest kus mujal veel selliseid staare näeb. Teate ju isegi, kes Rakvere linnapeaks tahab saada ja millised suurepärased õuelaulikud tal on.
Debatt iseenesest oli igav. Arvatagi. Moderaator oli endine kirikuõpetaja ja ajakirjanik Tauno Teder, kes ajas asja vaoshoitud ja akadeemilisel moel. Esinesid linnapeaks pürgijad ja muidu tähtsad mehed. Üldmuljena võiks nentida, et need mehed ei saa ilmast ilma aru, mida neilt küsitakse. Üks läks koguni nii kaugele, et ki vastamise järg temani jõudis, ütles ta vastuseks põhimõtteliselt küsimuse enda. Teadagi, kes nii loll võib olla.
Säravaid lubadusi ei julge seekord keegi anda. Kõike head ja ilusat loodetakse teha eurorahadega, kui õnnestub neid hankida. Olgu see siis Pauluse kirik, seltsimaja või vanalinna arendamine.
Lõbusaid hetki ka. Kui PV hakkas oma rakverelembust tõestama (Olen pärit Virumaalt, Tudu lähedalt, Virunurme külast, mis on Ida-Virumaal ja süüdistan Eesti Vabariiki selles, et inimesed on sealt ära kolinud - mis pistmist on sel Rakverega??), küsis keegi meeshääl üle poole saali: "Kes see võõras on?" Nii armas.
I2 tahtis ka särada, eriti naispool, sest eks kandideeri ju temagi. Küsimused olid kehtivale linnapeale ja puudutasid tema nihelemist ja seksuaalelu. Jaadla tunnistas puhtsüdamlikult, et tema ei ole Ingridiga maganud (mida talle süüks pandi). Publik hakkas huuli vileks seadma ja muidu jaurama. Moderaator hakkas modereerima.
Küsijaid oli teisigi. Üks tädi küsis väga pikalt ja põhjalikult bussiliinide kohta. Küsimusest sai hea ülevaate bussiliiklusest Rakveres ning ka tema marsruutidest. Küsimus oli nii pikk a põhjalik, et vastuseid ma ei märganudki.
Silma jäi grupp nihelevaid noori roheliste kampaaniasärkidega. Särgi värvile ja põõsastikku käsitlevale tekstile vaatamata polnud nad seal Rohelisi toetamas. Kesikuid hoopis. Tugi oligi visuaalne - noored olid kohal. Kõik.
Miks ma üldse heietama hakkasin? Et täpsustada paari asja - kõva ja selge häälega rääkimine ei ole karjumine. Virumaa Teataja ajakirjanik Pulver ei ole ühegi erakonna liige. Indrek Saar ei hiilinud kõrvu kikitades nurga taga. Ta pole nimelt Eestiski.
Aga jah, nädala pärast show jätkub. Loodan kohal olla. Siis on ehl lõbusam ja juttu ajavad peaasjalikult naised.

Hiljaaegu sattusin lugema Ninataga jauramist ja porinat selle üle, et tema on Anne&Stiili jaoks liiga vana. Huvitav, kas 40 aasta vanuseks saamine on väga valus? Kas siis muutub midagi kvalitatiivselt? Kas naine üle 40 on midagi vähemat kui 20-aastane või 30-aastane?
Hea küll, laias laastus hakkavad paremad lapsesaamise aastad mööda saama. Selg valutab ja hambaarsti arved kasvavad iga aastaga. Matustel käid sagedamini kui pulmas.
Üks meessoost sõber tõdes kord, et 40 on justkui see piir, kus kõik mis on olnud plaanis saavutada, peaks olema käes. Ennekõike siis maiseid väärtusi silmas pidades. Kas naised on ka nii eesmärgitruud?
Või on see hoopis hea uudis? 40 on juba nii vana küll, et ennast mitte mõjutada lasta (kasvõi näiteks mõnest naisteajakirjast). See on vanus, kus tunneli lõpus hakkab taas valgus paistma – lapsed kasvad suureks, pereelus on kõik juba läbi elatud ning nii hea kui halb on selge. Ja keegi ei oota sinust enam õieti midagi. Ole, kes tahad Ole või sina ise.
Üldistusi siiski vist teha ei saa – mõni tahab ka 40selt olla keegi muu või teha uhiuut karjääri või saada uusi lapsi. Võib-olla jällegi on hoopis uus juuksevärv piisavalt dramaatiline sündmus. Ei häiri ka turvalist ruttini.
Ja mis siis saab, kui 50 ette kukub?

Küll see ilm on ikka suur

Iltaka blogist leidsin reisikaardi. Ega ma eriti reisinud ole küll, tuleb tunnistada. Ei tea, kas ikka jätkub aega, et pilti parandada?

Torditegu

Vahest ju võib. Tore retsept küll, või noh, tegelikult sai neid hulga loetud. Ühest asjast ei saa ma aru - kui koostises on märgitud 2 dl vahukoort, siis kas see tähendab 2 dl rasvasemat sorti rõõska koort või 2 dl vahustatud koort? Hea küll, ma võin ju selle välja ka nuputada, aga miks on elu nii keeruline? Kusjuures, tekstis pole ka kordagi mainitud, et midagi või kedagi vahustada tuleks.
(Tort tuli maitsev.)

Kultuur ja sellelaadsed nähtused väikelinnas

Väikelinnas kultuuriüritust korraldades peab ilmselt väga hoolega jälgima, et samal päeval midagi vähegi konkureerivat ei toimuks. Üks suvetuur või muidu jant on väikelinna jaoks niigi palju, saati siis mitu pidu korraga.
Käisin eile kontserdil. Rakvere kirikus esines ansambel Tbilisi. Georgiast, nagu nüüd öeldakse. Need mehed on Eestis küll ja rohkem esinenud, nii et ilmselt nad erilist tutvustamist ei vajagi. Võimas laul, viis meest kõlasid nagu suur koor. Otse loomulikult oli kavas ka Suliko, nii et täis värk.
Publikut oli nii 50 inimese ringis. Samal ajal tuuritas samas linnas Komöödiateater etendusega "Spioon Venemaalt", neil olla üle 200 vaataja olnud. Nali müüb ilmselt paremini, ehkki kuuldavasti väga naljakas polnudki. Igaks juhuks ei kommenteeri.
Laupäeval lähen Jäneda Talupäevadele.

Autoapteek

Imelisi asju jääb vahest ette.



Autodes peab olema apteek. See on justkui vaikimisi teada, kõigil on ka. Arusaadav ka, iialgi ei või teada. Ehkki žgutti seal enam olema ei pea (abiks asi, kui püksirihm katki läheb).
Nüüd aga on mind tabanud segadus - polegi justkui seadusandlikku akti, mis nõuaks apteegi olemasolu. Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundile ja varustusele esitatavad nõuded ütleb, et nõuded esmaabivahenditele ja nende asukoha märgistamisele ning sõidukite loetelu, millel on esmaabivahendid kohustuslikud, on kehtestatud sotsiaalministri määrustega. Sotsiaalministri varasalvest leidsin aga vaid sellise määruse: Esmaabi korraldus ettevõttes kehtestamine. Seal on ilusasti kirjas miinimumnõuded esmaabivahenditele M₁ - ja N₁-kategooria sõidukites (sõiduautod, traktorid), aga need nõuded puudutavad ainult töö tegemiseks kasutatavaid autosid. Kuidas siis ikkagi eralõbuks pruugitavate autodega on? Kas nende kohta on ka mingi reegel? ARKis ei teatud vastust anda, kuuldavasti aga politsei eeldab, et apteek on olemas.

Armastusest ja fotojahist

Ninataga ja Kaamose kirjatükid ja kommentaarid neile ajasid mind natuke ärevile. Kõik ikka fotojahist mõistagi.

Minu arusaamist mööda käivad need asjad umbes nii, et vastavalt etteantud teemale käivad asjahuvilised kas kusagil pilte klõpsimas või (ilmselt enamikel juhtudest) kolavad oma varasemate klõpsimiste varasalves ja toovad siis pildid teistele näha. Võitjaid ja kaotajaid pole. Palka ei maksta.
Siis kolatakse mööda üksteise blogisid ringi, vaadatakse pilte ja mõnel juhul ka kiidetakse. Seda, et kõik ja kõiki kiidaksid, pole vist keegi lootnudki. Hea, kui kõik vaadatudki saab.

Üks ütlemata põnev asi kogu selle jahtimise juures on see, et niipalju, kui on osavõtjaid, on ka erinevaid viise teemat lahti mõtestada ja fotodega sobitada. Või siis vastupidi. Piltidel on hästi tabatud hetki, ilusaid ja/või kaugeid kohti, huvitavaid inimesi, sekka ka fotograafia tehnilise külje vahvaid saavutusi.

Miks seda tehakse? Miks üldse inimesed ringi käivad ja maju, lilli, liblikaid ja porilompe pildistavad. Neid, kellel see tööks, kes on kutselised, on ju vähe. Ikka lõbu pärast. Eesti keeles on amatööri kohta kasutusel ka sõna 'asjaarmastaja'. See on üks hirmus mõnus sõna. Inimene armastab seda asja, mida ta teeb, ta teeb seda armastusega. Millise ava, aja ja statiiviga ta seda teeb, milline on tema aparaat ja väljaõpe, on siinkohal teisejärgulised.

Tipud on toredad. Ma ei väsi imetlemast suurepäraste fotograafide töid. Aga fotojaht ei ole sellest. Fotojaht on pildistamise ja jagamise rõõmust. Armastusest selle vastu, mida me teeme.
Minu maailmas käib armastusega kaasas ka austus. Iseenda ja teiste vastu. Armastuse vastu. Siis ei saa ka foto olla saast. Mitte kunagi.

Elu muutub ohtlikuks

Tundub sedaviisi, et mul on uus pliidiraud ja uus praeahi. Minul, mitte pliidil. Selles mõttes, et pliit ja rauasaadused pole veel kokku saanud, aga see võib siiski peatselt juhtuda. Paar imevidinat on veel puudu. Sügavalt eksistentsiaalne küsimus on nüüd see, et kui kõik see ükskord juhtuma hakkab, kas siis on turvalisem olla kohal või evakueeruda? Põhimõtteliselt võiks ju nii olla, et kui ma ise asjadel silma peal hoian, siis on mul justkui ülevaade ja võimalus sekkuda. Teisipidi jälle ei oskaks ma selle ülevaatega midagi peale hakata ja sekkuda niikuinii ei viitsi. Lihtsam on vist mitte näha, kuidas mu köök maapealseks põrguks muutub.
Huvitav, kas õrn ja hell roheline on hea värv kööki? Ja mis värviga seda veel sobitada võiks? Valge on muidugi vaikimisi. Ja hall on... kuidagi hall. Tegelikult mulle ikka meeldivad värvid. Samas muidugi, kui kombineerida kõiki võimalikke hallitusetüüpe, võib saada ka huvitava paleti. Mina olen näinud rohelist, roosat ja juustu sees ka sinist hallitust. Üsna võigas kombinatsioon, peaaegu nagu väljakutse.

Kui majas enam süüa pole

...ja poodi ei viitsi minna, siis tuleb midagi teha.
Üldiselt ei armasta ma kokkamist, retsepte ja muud taolist. Aga ühtäkki lõi mul miski vamm pähe ja ma tundsin vajadust siia üles tähendada retsepti, mis alles ükspäev päästis mu... ee... millegi. Noh, igatahes sai midagi süüa.
Laiskadel on laisa retseptid. Seda koogitegemisejuhendit võiks tegelikult pigem valemks pidada, numbreid pidi see käibki - 2+2+3+4.
2 klaasi jahu
2 klaasi suhkrut
3 klaasi hakitud rabarbereid
4 muna
Edasine on võrdlemisi ootuspärane - munad ja suhkur vahtu, rabarberid sisse, natuke uhada ja siis jahu otsa. Mõistlik on kogu jahu korraga mitte panna, pigen näiteks kõigepealt 3/4 ja kui see on kenasti sisse nühitud, siis ülejäänu. Noh, ja siis kogu see asi vormi ja ahju. Temperatuuridest ei tea ma midagi, aga puid väga palju ei kulu.

Ikka veel laiskusest

Laiskus kipub saama päevateemaks.
Vot selline loom võiksin ma olla. Väga ratsionaalselt disainitud, sobitub hästi nii looduse kui mu eluviisidega. Vaatasin neid tüüpe loomaaias ja tundsin korraga nii kadedust kui hingesugulust.
Nii palju on inimesi, kellel lihtsalt ei tule mittemidagitegemine välja. Mina nende hulka ei kuulu. Aga see mind ei kurvasta.

Kevad ja mutukad

Kaamose laiskusejutt tuletas ühe armsa luuletuse meelde.

KEVAD

Heljo Mänd

Nüüd juba mitmes öö on soe,
tuul kõnnib kikivarvul,
võilille rõõmsaid nutte poeb
maast lugematul arvul.

Luht rohetab ja kirendab
ja paisub varsakabi
ja jõgi kuldselt virvendab,
ka temal talv on läbi.

Kõik mutukad ja putukad
on ärevil ja jutukad,
et kevad võidu sai.

Ja tuhat väikest muusikut
nüüd hõiskab eemal kuusikus:
"Käes mai! Käes mai! Käes mai!"

See aeg on nüüd tõesti käes. Putukad ja mutukad ja puha.

Eestlased on usurahvas

Eestlased on hämmastavalt religioosne rahvas, räägitagu, mida tahes. No vaadake, millise andumusega tähistatakse Ülestõusmispühi. Valgetele munadele joostakse tormi, kohupiim kaob poeriiulitelt, ostukeskustes korraldatakse teemakohaseid pidustusi.
Mõtlesin kohe tükk aega, et äkki on mingi paganlik traditsioon või mingi muu maalähedane pidustus, aga välja ei mõelnud. Ju siis ikka kirikupüha. Kummastav on küll see, kui Vaikset Laupäeva "lõbusa tralliga" tähistatakse.
Pashat võiks teha küll. Vene kirikus on see hirmus tähtis roog, kubiseb sümbolitest ja puha. Aga mune värvida ma ei viitsi. Ja trallid jätan ka vahele.

Seisundi raport

Olen elus.

Põhimõtteliselt võiks sellest piisata. Aga kultuurisündmusi võib siiski kajastada, onju.
Kontsert: Tõnis Mägi ja Oleg Pissarenko. Huvitav oli. Suhteliselt vagur kontsert, ohtralt üpris vanu lugusid. Hämmastav oli sellises malbes variandis kuulda selliseid lugusid nagu Koit või Veenus, aga paha ka polnud. Tegelikult oleks võinud kauemgi kuulata - ma pole kindel, kas ikka tunni vedas täis.
Teater: Ja päike tõuseb, Rakvere Teater. Keskpärane. Ma ei tihka inimesi kiita selle eest, et nad on suure töö ette võtnud või ilmatu hea alusmaterjali valinud. No ei säranud see tükk ega trupp, ei säranud. Samas, käisin esietendusel, võib-olla aasta pärast on juba parem. Raamatut lugesin ilmselt nii 20 aastat tagasi, nüüd tekkis huvi üle lugeda. Ehk saab värskelt lugenuna ka etendusest paremini aru. Aga hästi ei julge ka - äkki läheb veel kehvemaks.
Raamatud: Pratchetti raha tegemise raamatut lugesin. Ootuspäraselt hea. Luule Viilmaad ei lugenud.
Kultuuri finantseerimine. Minu poolt jääb ära. Rohkem sel aastal raamatuid ei osta, kui niiviisi edasi läheb. Teatris võiks ka jänest käia. Sellest on tuline kahju, et unustasin Rakvere "tasuta raamatu laadal" käia. Kindlasti oleks saanud nii viia kui tuua.
Eluplaan. Magada, magada, magada, lilled ümber istutada, vahetada juuksevärvi, visata välja vanad ajakirjad. Aga võib ka aknal kõõluda ja oodata, et lumi sulaks.

Kurvad ajad

Meie pere lemmikloom jäi haigeks ja heitis hinge. Maja on kuidagi tühi ja kõik on kurvad.
(Lihtsalt, et põhjendada oma vaikiolekut.)

Lõppude lõpuks

Lõpuks jääb üks pilt üle. Selle võib aasta lõpetamiseks ära pruukida. Lõpp hea, kõik hea ja need teised sõnad. Soove ei soovi, tulevikku ei ennusta. Vaadake ise, kuis saate. ;)

Rahu maa peal ja inimestest hea meel

Käisin öisel missal ja siis surnuaedades. Jõulurahu.

Murtud mets. Jõulurahu

Sellest metsast tuli seekord meie pere jõulupuu. Fotojahis oli pilt magavatest puudest.
Viimane suur torm tegi põhjarannikul kohati võimsat laastamistööd. 25-meetrised puuhiiglased olid rivis, juured püsti, justkui oleks mingi kurja hiiglase käsi üle käinud või tulnukate laev pehmemat maandumist otsinud. Õõvastav.
Nii ongi meil kodus kuusehiiglase ladvast nii paar meetrit, käbid küljes ja puha. Otsisin välja ka vanad klaasist jõuluehted, ümmargused munad. Leidsime veel poest paar klaasmuna juurdegi. Millegipärast on mind tabanud plastmassi eitamine.
Jõulustressi polegi. Kiiret pole nagu kusagile, siga ei verista, ühegi väikerahvuse päästmist näljahädast plaanis pole ja maiustused tegin ka nädalavahetusel valmis, kui toanaabril oli sünnipäev. Kingid olid reedeks pakitud ning narrivad nüüd kodakondseid, särades minu peakorteris, kapi otsas. Tõesti, jõulud võivad tulla.
Täna saabub hord sugulasi, hakkame seltskonnamänge mängima.
Homme peab veel vahukoort ja puuvilju ostma.
Kõik on valmis.
Mina olen ka.

I know what you did last weekend

Lacuna Coil

Aga kas sina tead, kus mina nädalavahetusel käisin?

HU?

Waltari

Callisto

Vennaskond

Puhata ja mängida!

Puhkamise ja mängimise loosungi all loivasin täna linnas. (Palun mitte valesti mõista - loosung oli mõtteline.) Ostsin kommi. Seekord juhib minu isiklikku tillukest edetabelit Anthon Berg. Selveris on soodukas ka. Kommidest aga ei piisanud heaolutaseme tõstmiseks, niisiis läksin massaažisalongi. Sain hellemad kohad läbi klopitud ning leidsin müügilt rea huvitavaid asju - jaanalinnuõliga huulepulga, bambusest sokid ja hulga igasuguseid jahusid (kanep, oder, spelta ja linaseeme). Vahvaid asju oli muidki. Huvitav, miks mul varem pole pähe tulnud tervisepoodidest jõulukinke osta?

Massaažitoolid, ühes neist mõnulesingi.

Komm põses massaažitoolis vedeledes tabas mind ilmutuslik mõte. Minust ei saa kunagi misjonäri. Ma ei taha maailma muuta, ma pole kindel selles, mis on õige ja mis on vale. Huupi lahmides võib head tahtes väga suure jama kokku keeta. Sünergia, noh. Ei ole vaja susida.
"Maailma läbi näha, seda seletada, seda põlata - las jääb see suurtele mõtlejatele. Mulle on tähtis üksnes suuta seda maailma armastada, mitte põlata, mitte vihata maailma ja ennast, suuta näha maailma ja ennast ja kõiki olevusi armastuse ja imetluse ja aukartusega," ütles Siddhartha Herman Hesse raamatus. See tundub olevat mõistlikum ülesanne kui planeedi või inimkonna päästmine. Hingeõnnistuse päästmisele võiks ehk veel mõelda, aga siis ka enda oma.
Ehk siis "mina, mina ja mina".
On see siis nüüd egomaania? Või vihkamise vihkamine? Tegelikult peaks vist rohkem puhkama ja mängima.

Kaebelaulud kaunilt kõlagu

Lõpuks ometi on ka Eestis asi käsile võetud ja me saame ühineda maailma kaebelaulude koorekihiga.
Tallinna noorte infokeskus on korraldanud selleks konkursi, kuhu laekus tervelt üks kaebelaul, teatab Postimees.

Minu lemmik on siiani olnud Helsinki kaebekoor, eriliselt võtab südame soojaks refrääni viis.