Pikk tee pesapunumiseni

"You get to a certain point in a relationship where it’s just too late to have sex, you know?"

Kas mees ja naine saavad olla sõbrad? Meeste sõbrad on ju mehed, naised aga tahavad millegipärast just meestega sõbrad olla. Mehed ei saa naistest aru ja nad teavad seda.

Kes vihkas keda enne? Kas armastus on piinlik? Mitu korda peab kutsika ninapidi pudru sisse pistam, enne kui ta uskuma jääb, et see ongi tema söök.

Kui Harry kohtas Sallyt, siis algas aastaid kestnud peitusemäng.

Harry ja Sally

Foto: Rakvere Teater

Rakvere Teater on vapralt ette võtnud populaarse filmi, kus peaosi mängisid Billy Cristal ja Meg Ryan. Häbeneda polegi põhjust. Filmistaarid tulevad etenduse ajal vaid õige põgusalt meelde. Igatahes saavad Tarvo Sõmer ja Ülle Lichtfeldt suurepäraselt hakkama. Paremini kui Harry ja Sally. Ka filmi kõige tuntum stseen, kus Sally einelas orgasmi teeskleb, saab laval võimsalt maha mängitud. Kahju muidugi, et etendusse ei mahu kaaseinestaja, kes sama sööki tahaks süüa, mida Sallygi. Lõbus on ikkagi.

Etendus on koguaeg kohal, haarav. Omaenese kogemused torkavad aeg-ajalt, aga võimsalt haakuvad hoopis eesti inimeste lood, mida ekraanilt näidatakse. Lihtsad, aga ometi erilised. Kohati lausnaljakad. Nagu inimesed ikka.

Anneli Rahkema Maried on süüdistatud teatavas ilmetuses. Sellega ei oska ma nõus olla. Tema fiksatsioonid olid lõbustavad, pisut naljakamad, kui elu ise. Ja eks olnudki see tegelikult Harry ja Sally tükk, teised on rohkem nagu taustaks.

Kokkuvõtteks - soovitan vaadata, mõnus meelelahutus, vahest ka teatav äratundmine. Pärast etendust ei olnud väsinud ka.

Nora Ephron
KUI HARRY KOHTAS SALLYT

Dramatiseerinud Marcy Kahan
Lavastaja Jaanika Juhanson
Kunstnik Erki Kasemets
Tõlkija Anne-Ly Sova
Muusikaline kujundaja Elmar Sats
Video Maiju Ingman

Videorežisöör Kati Kivitar

Osades Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Erni Kask, Rauno Kaibiainen, Eili Neuhaus, Anneli Rahkema või Liisa Aibel.

Kultuur ja sellelaadsed nähtused väikelinnas

Väikelinnas kultuuriüritust korraldades peab ilmselt väga hoolega jälgima, et samal päeval midagi vähegi konkureerivat ei toimuks. Üks suvetuur või muidu jant on väikelinna jaoks niigi palju, saati siis mitu pidu korraga.
Käisin eile kontserdil. Rakvere kirikus esines ansambel Tbilisi. Georgiast, nagu nüüd öeldakse. Need mehed on Eestis küll ja rohkem esinenud, nii et ilmselt nad erilist tutvustamist ei vajagi. Võimas laul, viis meest kõlasid nagu suur koor. Otse loomulikult oli kavas ka Suliko, nii et täis värk.
Publikut oli nii 50 inimese ringis. Samal ajal tuuritas samas linnas Komöödiateater etendusega "Spioon Venemaalt", neil olla üle 200 vaataja olnud. Nali müüb ilmselt paremini, ehkki kuuldavasti väga naljakas polnudki. Igaks juhuks ei kommenteeri.
Laupäeval lähen Jäneda Talupäevadele.

Suveetendus: Vennad Lõvisüdamed

Suveetenduste kohta kinnitatakse järjepanu, et olemas on kaks zhanri - jant ja Tammsaare. Ehk siis, et oleks lõbus või oleks rahvusromantiline ja deep. Rakvere Teater on sel aastal lausa kahe suvetükiga maha saanud, päris irvitama ei ajanud kumbki, Tammsaaret seekord ka pole.
Aga kõigest järgemööda. Sedakorda siis Lõvisüdametest. Raamat on ju 100 korda loetud. Või noh, 3-4 korda kindlasti. Süzhee on teada, kõik on selge. See ei päästnud mind pisaraid poetamast kummalgi surmahetkel. Mis ilmsesti viitab, et poisid suutsid selle väha hästi välja mängida.
Poisid olidki tublid. Muidugi tekitavad tublid lapsnäitlejad juba vaikimisi selle hoiaku, et mõtle, kui tubli. Eks see ole igaühe enda hinnata.
Kõige rohkem avaldas mulle muljet lavakujundus. Kui tahate väga head lava, kutsuge Ugalast Jaak Vaus. Loodus (või siis linnakujundus) oli väga hästi mängu kaasatud, Katla avaldas ka sügavat muljet. Nii sügavat, et väiksemad lapsed pistsid huilgama. Aga lõpuks oli ikka üsna selge, et Katla sai tappa ja lapsed rahunesid üsna kiiresti.


Katla (vasakul)

Astrid Lindgreni üsna pikk lugu oli kenasti kahevaatuselisse tükki kokku kroogitud, erilist ilmajäetuse tunnet ei tekkinud. Täiskasvanud vaatajale mängisid kaks Kibuvitsaoru pahalast, kes pillasid väikeseid killukesi ja üritasid ka purjus inimese liikumiskoomikat teha.
Olmest: telling-tribüünide mugavamaks muutmiseks oli teater kohale toonud ilmatu hulga istumisaluseid, mis ilmselt võiksid päästa ka külmast ja märjast olust istumise all. Kui mina vaatamas käisin, oli ilm imeilus. Välipuhvet, meelelahutus vaheajal, võimalus pargis lonkida.
Ah jaa, loomad ka. Etenduses löövad kaasa kaks hobust, kes paar-kolm korda ennast ka ilmutavad. Noornäitlejad tunduvad hakkama saavat, lapspublik ahhetab. Taustajõududena on tegevad teatri poolt kohale toodud kolm lammast, kes suhteliselt vabalt sõna võtavad, ning hulk parte, kes kuuluvad pargi püsivarustuse hulka. Tundub, et pardid ennast teatrist eriti häirida ei lase. Mõni toob isegi oma lapsed etendusealale sulistama.
Rakvere Teatri tagune park ehk Rahvaaed näib olevat suurepärane paik suveetenduseks. Seekordne lava oli lausa kahel tiigikaldal, sillal ja osalt ka vee peal. Vaus olla kuuldavasti öelnud, et järgmiseks tuleb siin "Veneetsia kaupmeest lavastada", vesi on ju lahkelt käes.


Vaade tribüünilt lavale

Vennad Lõvisüdamed, Rakvere Teater

Tappev armastus. Teater.

Tundub, et eestlase teatrihuvi ei tapa miski. Vähemalt oli Rein Oja täna ETVs üpriski optimistlik. Andsin minagi järele oma uudishimule ja käisin teatris. Lihtsalt tuli tahtmine.

Rasketel aegadel olevat eriti hea minek komöödiatel. Selle teooria järgi on Eestis muidugi kogu aeg raske. Minul vist pole, sest valisin saadaolevast menüüst siiski midagi muud, ehkki meie provintsiteatris näidati sel nädalal ka naljameistrite loomingut. Ei viitsinud.

Niisiis, vaatasin üle Rakvere Teatri hiljutise uuslavastuse „Kooselu väikesed kuriteod“. Éric-Emmanuel Schmitt on kaasaegse näitekirjanduse suurepärane esindaja, populaarne ja puha. Erki Aule lavastus tema loomingule liiga ei teinud. Muide, Schmitti populaarsusest kõneleb seegi, et Eestis on teda õige mitmel korral lavastatud. Rakveres on praegugi mängukavas „Oskar ja Roosamamma“ ning Nukuteatris „Oskar ja Roosa Daam“, Pärnu Endlas „Tunnete tektoonika“. Neile lisaks on mängitud selliseid näidendeid nagu „Kahe maailma hotell“ (Rakvere), „Enigma variatsioonid“ (Ugala), „Don Juani öö“ (Ugala), „Kuldne mees“ (Rakvere), „Vabamõtleja“ (Vanemuine ja Vene Draamateater pealkirjaks „Alasti tõde“). Ehk on mõni veelgi.

Aga tulles nüüd minu hiljutise teatriskäigu juurde, on kohane märkida, et asjatult veedetud aeg see polnud. Kõigepealt muidugi äratundmine – etendus rääkis keskeast, keskealiste inimeste tunnetest, kirest ja kiretusest, selle nimel tehtud kurjast, valedest. Võitlevat, vihkavat ja armastavat paari kehastasid Tiina Mälberg ja Erik Ruus. Lavakujundus oli väga hea, huvitavaks tegi lahenduse seegi, et publik istus kahel pool lava. Näitlejate jaoks tegi see asja muidugi keeruliseks ja seda oli paraku ka tunda. Osad liikumised mõjusid tehtult ja võltsilt, viidates sellele, et püüti kordamööda kogu publikule nägu näidata.

Erik Ruus tegi suurepärase rolli. Üle aegade hea, võiks lausa öelda. Meelde tulid tema paremad ajad ja uhkemad rollid. Kirge ja veenvust oli piisavalt, kohati ehk kannatas kuuldavus. Tiina Mälberg on olnud aastaid ühtlasel tasemel ning pettuma ei pidanud seegi kord. See, kas teda võis selles tükis pidada hullutavaks kaunitariks, jäägu vaataja otsustada. Tundub, et Ruusi tegelasele sobis.

Kokkuvõtteks – julgen soovitada küll. Ja Rakvere teatri väikese saali toolid pole pooltki nii hullud kui Haljala Rahvamaja omad. Vanad olid muidugi paremad.

Kooselu väikesed kuriteod