Fotojaht: liikumine/sport

Inimesi olen ma võrdlemisi vähe pildistanud, aga liikumises on inimesed väga huvitavad. Need pildid on tehtud digiseebikaga, ehk siis võrdlemisi pimesi klõpsitud.

Fotojaht: Muster

Eestlased on usurahvas

Eestlased on hämmastavalt religioosne rahvas, räägitagu, mida tahes. No vaadake, millise andumusega tähistatakse Ülestõusmispühi. Valgetele munadele joostakse tormi, kohupiim kaob poeriiulitelt, ostukeskustes korraldatakse teemakohaseid pidustusi.
Mõtlesin kohe tükk aega, et äkki on mingi paganlik traditsioon või mingi muu maalähedane pidustus, aga välja ei mõelnud. Ju siis ikka kirikupüha. Kummastav on küll see, kui Vaikset Laupäeva "lõbusa tralliga" tähistatakse.
Pashat võiks teha küll. Vene kirikus on see hirmus tähtis roog, kubiseb sümbolitest ja puha. Aga mune värvida ma ei viitsi. Ja trallid jätan ka vahele.

Fotojaht: Koos

Rohkem nagu loomariigist, aga inimene sealhulgas.

Fotojaht: Kõrge

Kõrge ja kõrgelt - lennata tahaks.

Kurepesa näib olevat üldine lemmik. See kurg siin ootab tormi. (Kaua polnud vaja oodata.)

Vaade kõrgelt Brüsseli peale.

Ilus kõrge maja Brüsselis - raekoda.



London Eye ja vaade sealt.



St.Michaelis Hamburgis ja vaade kiriku tornist.



Vaatetorn Eesti põhjarannikul ja mis sealt näha võib.


Lihtsalt üks äraütlemata uhke kõrge asi - Kölni katedraal.


Muud kõrgused.

Seisundi raport

Olen elus.

Põhimõtteliselt võiks sellest piisata. Aga kultuurisündmusi võib siiski kajastada, onju.
Kontsert: Tõnis Mägi ja Oleg Pissarenko. Huvitav oli. Suhteliselt vagur kontsert, ohtralt üpris vanu lugusid. Hämmastav oli sellises malbes variandis kuulda selliseid lugusid nagu Koit või Veenus, aga paha ka polnud. Tegelikult oleks võinud kauemgi kuulata - ma pole kindel, kas ikka tunni vedas täis.
Teater: Ja päike tõuseb, Rakvere Teater. Keskpärane. Ma ei tihka inimesi kiita selle eest, et nad on suure töö ette võtnud või ilmatu hea alusmaterjali valinud. No ei säranud see tükk ega trupp, ei säranud. Samas, käisin esietendusel, võib-olla aasta pärast on juba parem. Raamatut lugesin ilmselt nii 20 aastat tagasi, nüüd tekkis huvi üle lugeda. Ehk saab värskelt lugenuna ka etendusest paremini aru. Aga hästi ei julge ka - äkki läheb veel kehvemaks.
Raamatud: Pratchetti raha tegemise raamatut lugesin. Ootuspäraselt hea. Luule Viilmaad ei lugenud.
Kultuuri finantseerimine. Minu poolt jääb ära. Rohkem sel aastal raamatuid ei osta, kui niiviisi edasi läheb. Teatris võiks ka jänest käia. Sellest on tuline kahju, et unustasin Rakvere "tasuta raamatu laadal" käia. Kindlasti oleks saanud nii viia kui tuua.
Eluplaan. Magada, magada, magada, lilled ümber istutada, vahetada juuksevärvi, visata välja vanad ajakirjad. Aga võib ka aknal kõõluda ja oodata, et lumi sulaks.

Tappev armastus. Teater.

Tundub, et eestlase teatrihuvi ei tapa miski. Vähemalt oli Rein Oja täna ETVs üpriski optimistlik. Andsin minagi järele oma uudishimule ja käisin teatris. Lihtsalt tuli tahtmine.

Rasketel aegadel olevat eriti hea minek komöödiatel. Selle teooria järgi on Eestis muidugi kogu aeg raske. Minul vist pole, sest valisin saadaolevast menüüst siiski midagi muud, ehkki meie provintsiteatris näidati sel nädalal ka naljameistrite loomingut. Ei viitsinud.

Niisiis, vaatasin üle Rakvere Teatri hiljutise uuslavastuse „Kooselu väikesed kuriteod“. Éric-Emmanuel Schmitt on kaasaegse näitekirjanduse suurepärane esindaja, populaarne ja puha. Erki Aule lavastus tema loomingule liiga ei teinud. Muide, Schmitti populaarsusest kõneleb seegi, et Eestis on teda õige mitmel korral lavastatud. Rakveres on praegugi mängukavas „Oskar ja Roosamamma“ ning Nukuteatris „Oskar ja Roosa Daam“, Pärnu Endlas „Tunnete tektoonika“. Neile lisaks on mängitud selliseid näidendeid nagu „Kahe maailma hotell“ (Rakvere), „Enigma variatsioonid“ (Ugala), „Don Juani öö“ (Ugala), „Kuldne mees“ (Rakvere), „Vabamõtleja“ (Vanemuine ja Vene Draamateater pealkirjaks „Alasti tõde“). Ehk on mõni veelgi.

Aga tulles nüüd minu hiljutise teatriskäigu juurde, on kohane märkida, et asjatult veedetud aeg see polnud. Kõigepealt muidugi äratundmine – etendus rääkis keskeast, keskealiste inimeste tunnetest, kirest ja kiretusest, selle nimel tehtud kurjast, valedest. Võitlevat, vihkavat ja armastavat paari kehastasid Tiina Mälberg ja Erik Ruus. Lavakujundus oli väga hea, huvitavaks tegi lahenduse seegi, et publik istus kahel pool lava. Näitlejate jaoks tegi see asja muidugi keeruliseks ja seda oli paraku ka tunda. Osad liikumised mõjusid tehtult ja võltsilt, viidates sellele, et püüti kordamööda kogu publikule nägu näidata.

Erik Ruus tegi suurepärase rolli. Üle aegade hea, võiks lausa öelda. Meelde tulid tema paremad ajad ja uhkemad rollid. Kirge ja veenvust oli piisavalt, kohati ehk kannatas kuuldavus. Tiina Mälberg on olnud aastaid ühtlasel tasemel ning pettuma ei pidanud seegi kord. See, kas teda võis selles tükis pidada hullutavaks kaunitariks, jäägu vaataja otsustada. Tundub, et Ruusi tegelasele sobis.

Kokkuvõtteks – julgen soovitada küll. Ja Rakvere teatri väikese saali toolid pole pooltki nii hullud kui Haljala Rahvamaja omad. Vanad olid muidugi paremad.

Kooselu väikesed kuriteod