Armastusest nii ja naa

"Ära ainult nimeta ühtki tundmust väikeseks, ühtki tundmust väärituks! Hea, väga hea on neist igaüks, ka vihkamine, ka kadedus, ka armukadedus, isegi julmus. Me ei ela millestki muust kui oma vaestest armsatest ja kaunitest tundmustest, ja igaüks neist, millele me ülekohut teeme, on täht, mille me kustutame."
Emotsioonideta elu oleks siis pilkane pimedus, kui tugineda Klingsori kirjale, pilvine öö.
Ma armastan, sest ma suudan, ma vihkan, sest ma saan, rõõmustan, kurvastan ja kõike seda muud ka. Kõigel sellel ei ole eesmärki, heal juhul ehk põhjus. Ma ei armasta ega vihka selleks, et midagi saada. Ja mida rohkem ma armastan, seda vähem ma vihkan.
Tegelikult tundub mulle nii, et meie ülimalt sekulaarses ühiskonnas ongi natuke raske armastada või seda uskuda. Jumala armastus on tingimusteta, aga seda armastust tajuvad ju ainult need, kes usuvad. Teine äärmus on vist tõesti mõelda tasuta seksist või materiaalsetest väärtusest.
Usun, et armastus väljendub teenimises. Aga see on juba hoopis omaette jutt.