Kolm punkti on üks äraütlemata hirmsasti üleekspluateeritud kujund. Eriti sellistes vormingutes nagu 'ma ütleksin küll, aga...' või 'küll sa teed või muidu...'. Need mõjuvad lihtsalt ähvarduse või vingerdamisena. Suvaliste lausete lõpetamine kolme punktiga ei kirjelda kindlasti lausuja sügavat mõttehoovust, vaid hämamist. Eesti keele grammatika kohaselt tähendavad kolm punkti 'ja nii edasi'. Mida kaks, neli, viis jne punkti tähendavad, seda ma ei tea. Vist ei tahagi teada.
Eestlased on üldiselt parajad natsionalistid. Iseenesest on see ka võrdlemisi põhjendatud – rahvas on väike ja ellujäämine vaevaline. Ksenofoobia on osa sellest natsionalismist, mis mulle ei meeldi. Üheskoos laulda üürgamine rahvustunde turgutamiseks on meile kahjutu. Aga see, et sellest samast rahvustundest kantuna ka eesti keelt austataks, ei tundu olevat suure hulga inimeste jaoks eriti oluline. Siin ei tule ka NATO ega EL appi.
Kuidas õpetada täiskasvanud, kõrge enesehinnangu ja hiidsuure egoga inimest õigesti kirjutama? Pole aimugi. Ta ei tunnista oma vigu või õigustab neid. Ta ei pea keele hoidmist oluliseks.
Ääremärkusena keelejutu juurde – miks ikkagi pole hea blogis võõrsõnu kasutada? Kas üldse ei tohiks kasutada või mõnda ikka tohib?
Söömata-joomata... ja magamata
11 tundi tagasi
Postitused
10 kommentaari:
Huvitav, tajume kolme punkti täiesti erinevalt.
Minu jaoks on kolm punkti eelkõige mõtte lahti jätmine. Ehk siis kui lõpetada lause kolme punktiga, siis on lause vähem siduv, otsekui rõhutades: "see on vaid üks võimalik arvamus, võimalikud on veel paljud muud arvamused".
Minu meelest esinetakse liiga tihti lausetega stiilis: "Nõnda need asjad ON!"
Aga oleks rohkem vaja just kolme punkti, küsimärke, kahtlusi: kõige seda, mis jätab meie mõtete lugejatele võimaluse ise edasi mõtelda või siis seda, mis rõhutab: "ma väljendan vaid oma arvamust ega suru seda sulle peale"
Sellise pealesurumisest loobumise tähistajana on kolm punkti mu meelest omal kohal.
Teine, mida kolm punkti tähistavad ja milleks ma neid kasutan, on paus. Ehk siis, kolm punkti on vist ainut viis, kuidas anda edasi sellist sisemonoloogi, kui lausele või paarile järgneb pool minutit või minut vaikust. Sellist aeglast, mõtisklevat ja väga ohtra vaikimisega pikitud kõnet.
IMHO
Tajuda võib seda muidugi ka nii, ei vaidle. Mina lähtusin praegu grammatikast. Üks suur aga on siin siiski - kui iga teise lause lõpus jäetakse mõte lahti, siis hakkab kogu jutt tasapisi mõtet kaotama.
Pausi kirjeldamiseks on kolm punkti ka ehk omal kohal, aga siis ei peaks need punktid olema lause lõpus, vaid saama omaette asetuse, kas pole?
...
Muide, mõned inimesed suudavad maailma paika panna hirmsa otsekohesusega ja siiski veel lause lõppu kolm punkti litsuda.
Jah, sellega olen nõus, et on ka neid, kes kolme punkti kasutavad näiteks ähvardusena, mille nad lihtsalt jätavad välja kirjutamata.
Mis puutub sellesse, et selle kolme punkti taha võib point ära kaduda ... (ehk siis paus). Vaat siin on mitmeid nägemisviise. Kui võtta arvesse see, et polegi vist asju, milles filosoofid või mõtlejad poleks kahelnud, siis ongi väga raske midagi ju kindlalt väita. Isegi see, kas maailm mida ma tajun eksisteerib ka väljaspool mu teadvust, on olnud aastasadu filosoofide kahtluse objektiks. Muidugi, mitte keegi ei saa kõiki võimalikke kahtlusi ja väiteid võimalike tõdedena arvesse võtta, sest siis oleks tulemuseks absoluutne disorientatsioon ja olukord kus kõik on võrdväärselt tõena ja võrdväärselt ebatõene, kuid teisalt, kust saab inimne võtta endale kindluse, et just tema väide on tõene? Ehk siis jõuame otsaga postmodernistlikku maailmanägemisse, et pole olemas tõest ja ebatõest, on vaid erinevad arvamused selle kohta, mis VÕIB OLLA tõde.
Minu enda skepsis on just selles, et: jah, mina TUNNETAN tõde selliste aistingutega, aga kui keegi teine TUNNETAB sedasama sootuks teistsuguste aistingutega, siis see, kui ta hakkaks oma tunnetust väljendama oleks sootuks teistsugune kui see, mida räägin mina, ent ometi oleks mõlemad tõesed.
Seda eelmist lauset kirjutades mõistsin, et mina kuulen alati enda kirjutatud sõnu, aga ka teiste kirjutatud sõnu enda kõrvades helisemas, seetõttu on mulle üliolulised kõik märgid, mis väljendavad hääletoone, rõhkusid, pause ja muud seesarnast.
Ma ei tea, kas teiste jaoks on ka see teksti heliline toon nii oluline?
Kahtlemine on mõtlevate inimeste privileeg või needus. Kes ei süvene, ei kahtlegi. Kolm punkti neid ei aita.
Ma ei kirjuta sellest, kuidas maailm ON. Ma kirjutan sellest, kuidas mina maailma NÄEN. Või tunnetan. Aga tõde? Enamasti subjektiivne. Seda vastutust, et öelda, mis on tõde või mis on õige, mina küll endale ei võta. Postmodernistidel oli siin väga mõistlik lähenemine, minu isiklikku arvamust pidi.
Sõnu kõrvas kõlamas ei kuule. Ei tahagi, sest intonatsioon mängiks siis ülisuurt rolli ja oht valele teele sattuda oleks tohutu. Minu jaoks on kirjasõna kirjapandud sõna, märk on märk ja kannab tähendust ilma vormi muutmata.
Samas on väga hea, et sa seda mainisid. Ma ei oleks osanud sellisest lähenemisviisist mõeldagi, kui keegi poleks mu tähelepanu sellele juhtinud. Me oleme ju nii piiratud iseeneses.
Ma kardan, et ma jälle ei suuda seda sõnade helisemist kuidagi välja lülitada ;).
Tahes tahtmatult ma konstrueerin igale loetud lausele hääle taha.
Kummalisel kombel pole ma ise ka enne sellele tähelepanu pööranud, enne kui see sinu kolme punkti teema siin selle üle mõtisklema pani.
Siis on päev jälle korda läinud, me mõlemad oleme enda kohta midagi teada saanud. :-)
Mina ka enamasti tajun neid kolme punkti mõtte lahti jätmisena. Muidugi võib see endas kätkeda ähvardust, aga ka kõike muud, võib-olla hoopis soovitust lugejale siit ise edasi mõelda ja omad järeldused teha, mis ei pea tingimata kirjutaja omadega kokku langema.
Kirjaliku suhtlemise üks eripära ongi see, et mis kirja pandud, seda tajume lõplikuna, reaalis suhtlemisel mängivad hääletoon ja kehakeel palju suuremat rolli, kui ise teadvustamegi. Mõni kord mulle tundub, et see on üks põhjus, miks blogisabades suur materdamine käib. Loetakse üht, aru saadakse teisiti ja pole mingeid muid vahendeid, et mõista, mida kirjutaja tegelikult mõelnud on.
Ramloff, kui ma pole inimese häält kunagi kuulnud, ei teki mul tema teksti lugemisel ka helilist kujutluspilti. Kui aga olen reaalis ka suhelnud, tekib küll ja isegi näoilmeid suudan ette kujutada.
Edasi (või kaasa) mõelda saab ju ometi ka ilma otsatute punktiirideta. Omi järeldusi teen ma ka nii ehk naa. Aga selline 'mõelge nüüd ise, mis tahate' tüüpi punktitamine läbiva mudelina on siiski kuidagi ebamugav. Võib-olla isegi üleolev. Tuleb siiski tõdeda, et päris masskasutajaid kohtab suhteliselt harva. Aga reegel on siiski see, et '...' tähendab 'ja nii edasi'.
Postita kommentaar