Kõik need raamatumeemid panid lõpuks kukalt kratsima. Mingil hetkel arvasin, et iseenesest peaks loetud raamatute valik inimesest mingi pildi andma, aga kui ma hakkasin süvenema sellesse, millise pildi minu nimekirjad minust annaksid, siis võttis see vaid õlgu kehitama. Küllalt palju on loetud raamatuid, mida kas pidi koolis lugema või ülikoolis, mida mõni soovitas ja sai huvi pärast loetud etc. Ühesõnaga mõttetu.
Diskussiooni tekitas Piibli lugemine. Ma arvan, et küllalt palju on neid inimesi, kes Piiblit lugemata (ja võib-olla seda lausa põlates) oma igapäevaelus kasutavad tsitaate sellest raamatust, rääkimata siis sellest, et nad elavad nende põhimõtete järgi.
Eestlastele on võõravaen ehk ksenofoobia väga omane. Ilmselt käib sinna alla ka kõige selle materdamine, millest aru ei saada või millega tutvuma ei vaevuta. Igasugused moodsad usuliikumised on muidugi usuvaenule ainult hoogu juurde andnud. Vähe on neid inimesi, kes näiteks Jehoova tunnistajaid fännaksid. Aga samas torkavad just sellised poolvägisi "pöörajad" kõige rohkem silma. Need inimesed, kes oma usuelu rahulikult ja targalt elavad, ei lähe seda ju teistele ninna toppima. Ja üldse, ega teagi me ju enamasti üksteisest, mida me näiteks pühapäeva hommikupoolikuti teeme.
Vägisi ei tee muidugi midagi selgeks. Üks silmajäänud diskussioon vägivallast ja muust taolisest tuletas mulle meelde rahvatarkuse: Vägisi armsaks ei tee. Vägisi ei pane ilmselt austama ka, ainult kartma.
Tark välja näha polegi nii keeruline.
Tegelikult ma ei tahagi maailma parandada. Tahtsin vaid bloginädalale tagasi vaadata. See, et ma Iisraelist põgenev Jan Uuspõld olen, ei ole ju üldse oluline.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar