Tappev armastus. Teater.

Tundub, et eestlase teatrihuvi ei tapa miski. Vähemalt oli Rein Oja täna ETVs üpriski optimistlik. Andsin minagi järele oma uudishimule ja käisin teatris. Lihtsalt tuli tahtmine.

Rasketel aegadel olevat eriti hea minek komöödiatel. Selle teooria järgi on Eestis muidugi kogu aeg raske. Minul vist pole, sest valisin saadaolevast menüüst siiski midagi muud, ehkki meie provintsiteatris näidati sel nädalal ka naljameistrite loomingut. Ei viitsinud.

Niisiis, vaatasin üle Rakvere Teatri hiljutise uuslavastuse „Kooselu väikesed kuriteod“. Éric-Emmanuel Schmitt on kaasaegse näitekirjanduse suurepärane esindaja, populaarne ja puha. Erki Aule lavastus tema loomingule liiga ei teinud. Muide, Schmitti populaarsusest kõneleb seegi, et Eestis on teda õige mitmel korral lavastatud. Rakveres on praegugi mängukavas „Oskar ja Roosamamma“ ning Nukuteatris „Oskar ja Roosa Daam“, Pärnu Endlas „Tunnete tektoonika“. Neile lisaks on mängitud selliseid näidendeid nagu „Kahe maailma hotell“ (Rakvere), „Enigma variatsioonid“ (Ugala), „Don Juani öö“ (Ugala), „Kuldne mees“ (Rakvere), „Vabamõtleja“ (Vanemuine ja Vene Draamateater pealkirjaks „Alasti tõde“). Ehk on mõni veelgi.

Aga tulles nüüd minu hiljutise teatriskäigu juurde, on kohane märkida, et asjatult veedetud aeg see polnud. Kõigepealt muidugi äratundmine – etendus rääkis keskeast, keskealiste inimeste tunnetest, kirest ja kiretusest, selle nimel tehtud kurjast, valedest. Võitlevat, vihkavat ja armastavat paari kehastasid Tiina Mälberg ja Erik Ruus. Lavakujundus oli väga hea, huvitavaks tegi lahenduse seegi, et publik istus kahel pool lava. Näitlejate jaoks tegi see asja muidugi keeruliseks ja seda oli paraku ka tunda. Osad liikumised mõjusid tehtult ja võltsilt, viidates sellele, et püüti kordamööda kogu publikule nägu näidata.

Erik Ruus tegi suurepärase rolli. Üle aegade hea, võiks lausa öelda. Meelde tulid tema paremad ajad ja uhkemad rollid. Kirge ja veenvust oli piisavalt, kohati ehk kannatas kuuldavus. Tiina Mälberg on olnud aastaid ühtlasel tasemel ning pettuma ei pidanud seegi kord. See, kas teda võis selles tükis pidada hullutavaks kaunitariks, jäägu vaataja otsustada. Tundub, et Ruusi tegelasele sobis.

Kokkuvõtteks – julgen soovitada küll. Ja Rakvere teatri väikese saali toolid pole pooltki nii hullud kui Haljala Rahvamaja omad. Vanad olid muidugi paremad.

Kooselu väikesed kuriteod