Ninataga ja Kaamose kirjatükid ja kommentaarid neile ajasid mind natuke ärevile. Kõik ikka fotojahist mõistagi.
Minu arusaamist mööda käivad need asjad umbes nii, et vastavalt etteantud teemale käivad asjahuvilised kas kusagil pilte klõpsimas või (ilmselt enamikel juhtudest) kolavad oma varasemate klõpsimiste varasalves ja toovad siis pildid teistele näha. Võitjaid ja kaotajaid pole. Palka ei maksta.
Siis kolatakse mööda üksteise blogisid ringi, vaadatakse pilte ja mõnel juhul ka kiidetakse. Seda, et kõik ja kõiki kiidaksid, pole vist keegi lootnudki. Hea, kui kõik vaadatudki saab.
Üks ütlemata põnev asi kogu selle jahtimise juures on see, et niipalju, kui on osavõtjaid, on ka erinevaid viise teemat lahti mõtestada ja fotodega sobitada. Või siis vastupidi. Piltidel on hästi tabatud hetki, ilusaid ja/või kaugeid kohti, huvitavaid inimesi, sekka ka fotograafia tehnilise külje vahvaid saavutusi.
Miks seda tehakse? Miks üldse inimesed ringi käivad ja maju, lilli, liblikaid ja porilompe pildistavad. Neid, kellel see tööks, kes on kutselised, on ju vähe. Ikka lõbu pärast. Eesti keeles on amatööri kohta kasutusel ka sõna 'asjaarmastaja'. See on üks hirmus mõnus sõna. Inimene armastab seda asja, mida ta teeb, ta teeb seda armastusega. Millise ava, aja ja statiiviga ta seda teeb, milline on tema aparaat ja väljaõpe, on siinkohal teisejärgulised.
Tipud on toredad. Ma ei väsi imetlemast suurepäraste fotograafide töid. Aga fotojaht ei ole sellest. Fotojaht on pildistamise ja jagamise rõõmust. Armastusest selle vastu, mida me teeme.
Minu maailmas käib armastusega kaasas ka austus. Iseenda ja teiste vastu. Armastuse vastu. Siis ei saa ka foto olla saast. Mitte kunagi.
Postitused
5 kommentaari:
Oi kui kahju, kui mu jutust võis välja lugeda midagi fotojahist võistluse võtmes. Muidugi on see jaht esmajoones suhtlemine ja erinevate võimaluste leidmine teemade avamiseks.
Mu mure oli hoopis teine, teisel teemal ja üldse mitte fotodega seotud ja nii edasi ja nii edasi.
Ehk valisin selle endast välja kirjutamise jaoks natuke vale ajendi.
Fotojaht jäägu ikka rõõmsaks võistlusvabaks väljanäituseks, madistamist ja tippude jahtimist teiste mahalükkamise hinnaga on niigi elus liigpalju. Muide - fotojahi positiivset südant on ju kommentaarides hästi näha - ma pole veel valushammustavaid kommente selle lõbu raames kusagilt lugenud...?
Ei leidnud ma sealt midagi sellist. Sina seostusid mul pigem ikka sellega, et armastusega tehtud asja ei saa saastaks nimetada. Kui seda teha, siis ei saa asi olla armastusega tehtud. Ja kiitus jaguneb nii selle saaja kui ka selle asja vahel, mille eest kiidetakse. Kui minu kätetööd kiidetakse, siis ei ole see ka kätetöö suhtes aus, kui ma ta rämpsuks kuulutan. Olgu või kõverate jalgadega, aga oma ja armas, nagu meeste kohta öeldud on.
Ja üldse, ega siis sinu blogile viitamine kohe halvustamist tähendanud, see võis ju ka nõustumine ja edasimõtlemine olla.
Vabandust, mu väljenduslaad on pisut segane.
:D (kõverate jalgadega, aga oma ja armas)
Aina paremaks läheb:sõna kinnitamine tahab, et ma kirjutaksin "tipsuta"
Eks ma siis kirjutan...
Kui ma suure armastusega perele mingi koogi teen ja see absoluutselt välja ei tule, ei näe ma mingit probleemi seda saastaks kutsuda ;)
Mul pole vist ükski kook nii untsu läinud, et ma seda millekski muuks kui untsu läinud koogiks nimetaksin.
Aga fotojahi kontekstis vist sootuks untsu läinud pilte keegi välja ei panegi.
Postita kommentaar