Lumepilte juba on, sekka siis kuuma kõrbe.Lumest rääkimine olevat täna kohatu ja taktitu. Seda enam, et minu elus midagi eriliselt dramaatilist ei juhtunudki. Üldiselt mulle meeldib, kui on ilm. Ma mõtlen sellest iseloomuga nähtust, mis tõmbab tähelepanu ja tekitab emotsioone. Lumerookimine on ka tore. Eriti muidugi, kui seda teevad teised - need käigud hangedes on kuidagi põnevad. Buldooser lükkas suured-suured kuhjad kokku, toanaaber meenutas kohe heldinult lapsepõlve, mil sai sellistesse hiidhangedesse käike, koopaid ja kindlusi rajada. Ikka selliseid keerulisi süsteeme.
Blogiilmas torkas muu ilmajutu kõrval silma Ninataga
ilma-jutt. Täpsemalt siis jutt sellest, kuidas tema on ilma ja ei taha ka. "peale lumeteema kummitab inimesi seksi teema", saab sealt lugeda. Sattusin paanikasse, et olen jälle midagi maha maganud ja tormasin blogtreed uurima. Noh, et palju seksijuttu ja sedaviisi. Aga siis polnud isegi
Punapea Kroonikates seksist suurt juttugi, muudest blogidest rääkimata.
Hale! Pathetic, ma ütleksin. Kuidagi vaikimisi eeldan ma, et teised inimesed elavadki blogiilmas ja päriselu, kus lund rookida ja seksist rääkida, neil polegi. Masendav, kas pole?
Aga Ninataga jutu kommentaare lugedes tekkis minus rõõmus äratundmine - ma ei ole veel vana. "Liiga palju seksi" või isegi liiga palju sellele mõtlemist ei ole minus veel probleemi tekitanud. Isegi küsimust mitte - kuidagi tobedana kõlab küsimus "Kas ma mõtlen seksile liiga palju?"
Ja üldse, pigem muretseks ma selle pärast, et ma liiga palju tööle mõtlen või seda lausa teen.