Lumepilte juba on, sekka siis kuuma kõrbe.
Lumest rääkimine olevat täna kohatu ja taktitu. Seda enam, et minu elus midagi eriliselt dramaatilist ei juhtunudki. Üldiselt mulle meeldib, kui on ilm. Ma mõtlen sellest iseloomuga nähtust, mis tõmbab tähelepanu ja tekitab emotsioone. Lumerookimine on ka tore. Eriti muidugi, kui seda teevad teised - need käigud hangedes on kuidagi põnevad. Buldooser lükkas suured-suured kuhjad kokku, toanaaber meenutas kohe heldinult lapsepõlve, mil sai sellistesse hiidhangedesse käike, koopaid ja kindlusi rajada. Ikka selliseid keerulisi süsteeme.
Blogiilmas torkas muu ilmajutu kõrval silma Ninataga ilma-jutt. Täpsemalt siis jutt sellest, kuidas tema on ilma ja ei taha ka. "peale lumeteema kummitab inimesi seksi teema", saab sealt lugeda. Sattusin paanikasse, et olen jälle midagi maha maganud ja tormasin blogtreed uurima. Noh, et palju seksijuttu ja sedaviisi. Aga siis polnud isegi Punapea Kroonikates seksist suurt juttugi, muudest blogidest rääkimata.
Hale! Pathetic, ma ütleksin. Kuidagi vaikimisi eeldan ma, et teised inimesed elavadki blogiilmas ja päriselu, kus lund rookida ja seksist rääkida, neil polegi. Masendav, kas pole?
Aga Ninataga jutu kommentaare lugedes tekkis minus rõõmus äratundmine - ma ei ole veel vana. "Liiga palju seksi" või isegi liiga palju sellele mõtlemist ei ole minus veel probleemi tekitanud. Isegi küsimust mitte - kuidagi tobedana kõlab küsimus "Kas ma mõtlen seksile liiga palju?"
Ja üldse, pigem muretseks ma selle pärast, et ma liiga palju tööle mõtlen või seda lausa teen.
Postitused
6 kommentaari:
Loogiline ju, et kui viinamarjad on hapud, siis ei tahagi neid eriti ja isegi üks on liiga palju... kõrvetised võib saada.
Kuidagi vaikimisi eeldan ma, et teised inimesed elavadki blogiilmas ja päriselu, kus lund rookida ja seksist rääkida, neil polegi. Masendav, kas pole?
Just masendav - kas tõesti vaid blogimaailm on maailm, kus juttu ajada?
Enamiku jaoks vist küll ...
Hea küsimus - kumb on masendavam, kas Homo Sapiens Virtualis või olemeinimene, kes maandub virtuaali pajatama kotlettidest, kardinatest, prügist, seksist, roogitud lumest, kassi karvadest ja kukesupist.
*olme siis muidugi. Pardon my French.
Inimene kui niisugune on masendav. Ikkagi allakäinud liik. Aga olmeinimesed blogis tuletavad mulle meelde 18.-19. sajandi Ameerika naiste päevikuid, mis oli lausa omaette kirjandusvool.
Kummalised asjad tekitavad inimestes emotsioone ja tungi kirjutada, kas pole? Kukesupp? Jaa, lapsepõlves oli see üks lemmikuid, ma isegi kogusin kukesupipakipilte.
Tegelikult on siin mängus vist ka oskus kogu maailma väga isiklikult võtta. Egoturse vms.
Hmm, kukesupp ikkagi ruulib, mul oli vist ka paar supipakist väljalõigatud kukke.
Peaks poodi minema...
Postita kommentaar