Kunagi kuulusin ma ühte internetikogukonda, mis ennast äraütlemata eksklusiivseks ja elitaarseks pidas. Paljud sealsed väärtused olid mulle armsad (näiteks korralikus kirjakeeles kõnelemine, asjalikud vestlusteemad ning viisakas käitumine) ja nii ma sinna olin sattunud ning jäänudki.
Kuna tegemist oli täiesti avaliku veebiga, siis oli ka mõningaid selliseid teemasid, mis avaldamist ei kannatanud. Nende jaoks loodi suletud foorum, kuhu pääses kutsetega. Olin sealgi.
Minu jaoks muutus asi jamaks siis, kui ses suletud foorumis hakati labaselt mõnitama veidrikke ja teisitimõtlejaid. Mulle ei meeldi, kui tagaselja sitaga loobitakse, nii et loobitu ei tea ei seda, et ta on millegagi pihta saanud ega saa ka ennast kaitsta (või siis lolliks teha). Igatahes ei jäänud sest elitaarsusest järgi muud kui kassikuld ja ma ei saanud enam tõsiselt võtta mistahes arukaid avaldusi inimestelt, kes tagaselja suutsid genereerida selliseid teravmeelsusi nagu "kindlasti on tal kõverad jalad ja ta saab naise käest peksa" inimese aadressil, keda keegi kunagi polenud näinudki. Nii ma sealt lahkusingi, olles küll enne oma probleemi sõnastanud. Vastuseks küsiti, kas ma pole kunagi kellegi kohta midagi halba öelnud. Olen, aga mitte salaja mõnitanud. Ikka avalikult. Tögatav võiks ju ise ka märgata, mis mõnu sest muidu on?
Postitused
8 kommentaari:
Ka see on üks põhjus, miks ma kunagi ei loe kinniseid blogisid - ma kardan alati, et sellistes võib mõnel inimesel tekkida kiusatus kellelegi "ära panna" ja see teadmine ärapanemisest jääks mürgitama mu suhtlemist ärapanduga. Ma ei tohiks talle selja taga kõneldust rääkida, aga otse suheldes jääb selline teadmine mind saatma... ilmselt igavesti..?
Muidugi on selline kinniste blogide vältimise põhjus enamiku blogide puhul asjtu, kuid on kohti - üks neist on reegel, et kui on probleem kahe inimese vahel, tuleb sellest rääkida, mitte susiseda, blogides ilmselt võiks mõnikord probleemi kasvõi nimeliselt kellelegi suunates oma (avalikus!) blogis lahti rääkida- milles ma parem ei tee erandeid.
Muidugi on suurim põhjus kinniste blogide mittelugemisel ikkagi eeldus, et tegemist on inimese isikliku poolega, mille kohta mul pole õigus pärida.
See on sul väga hea tähelepanek. Kuigi ma ise pole kuhugi sellisesse klubisse kunagi kuulunud, mõistan sinu pettumust väga hästi. Eneseupitamist teiste mõnitamise abil kohtab elus ikka, aga kui seda teevad need, kellest oled lugu pidanud, siis on see kuidagi kurvem. Et ka nende esmapilgul intelligentsete ja väärikate inimeste kultuurkiht nii õhukeseks osutus.
Ma ei usu, et sa oled pahasti ainult otse öelnud. Kõlab sedamoodi, et sa pead ennast nn heaks inimeseks. Tead -selliseks mõistvaks ja tolerantseks ja kes on hästi otsekohene ja aus ja õiglane jne.
Kuigi sellega sa võtad endale juba peaaegu Jeesuse püksid.
Raske uskuda...väga raske.
Kuna sa ei ütle siin millisest kogukonnast jutt on, siis on seegi ju kind of selja taga halvustamine.
Ma rääkisin pigem salaja mõnitamisest. Ma ei väitnud, et ma kunagi kellegi kohta midagi halba ei ütle. Ma ei saa kõiki inimesi selleks pidulikuks puhuks kohale tuua, kui on vaja deklareerida, et mul on näiteks nendega halbu kogemusi või väita, et nad mulle ei meeldi. Ainuüksi selle põhjendamist võib vabalt lugeda halvustamiseks. Siiski näen ma vahet, kas öelda, et mulle ei meeldi inimese maailmavaade või et kindlasti on tal kõverad jalad. Mina tajun siin selget vahet.
Aga igasuguste pahasti ütlemistega on nii, et ma olen alati valmis sama ka objekti enda kuuldes ütlema.
Kõnealuse loo juurde tagasi tulles, ma ju selgitasin kõigepealt seal, mis mu probleem on. Mitte ei jooksnud silmad peos nurga taha vanduma. See blogi siin on avalik, kes tahab, võib mu arvamust ka siit lugeda.
Mis foorum see oli siis? Ma tahaks kah liikmeks saada. Ausalt.
Kui inglise keel sinu jaoks probleemiks pole, siis palun: http://www.bbc.co.uk/dna/getwriting/
Oo. Kas nad hakkasid George Bushi mõnitama või ;)
Postita kommentaar