Tegelikult tahtsin küsida, et mis oleks ennastsäästvam - kas olla uhke selle üle, et raskustest ja ebaõnnest on eluga läbi roomatud või siis jagada oma valu ja kibedust teistega, lootes leida mõistmist, kaastunnet, tähelepanu?
Halada või irvitada?
See peaks küll olema üks äraütlemata hea relv hädamere vastu.
Postitused
6 kommentaari:
Ega su küsimusele õiget vastust pole, tead kindlasti isegi. Uhke peab alati olema, aga valu jagamine on ALATI seotud riskiga, et leidub keegi kes su kurtmist tühiseks peab. Ja teisalt- mis siis, kui peab, see on tema mure. Jagades saab koormat vähemaks. Mina olen saanud, kui keegi peab sellist käitumist valeks on see niimoodi arvaja mure.
Kui kõigi ilmamaa tukkide toru saaks sõlme väänata...
Hullem on see, kui ma ise oma kurtmisi tühiseks pean.
Põhjus võib olla milline tahes nö tühine, aga kui see tekitab negatiivseid emotsioone ja viletsa enesetunde, siis juba see tõsiasi iseenesest ei ole tühine, järelikult ka põhjus mitte.
Ja kõige vähem on tarvis asju enesele tühiseks mõelda (või lasta kellelgi teisel end töödelda) läbi mingi "objektiivsuse skaala", kuhu on asetatud poole maailma õudsed probleemid.
Objektiivsuse skaala imeb.
Positiivne mõtlemine imeb ka.
Tähelepanudefitsiit imeb iseäranis.
Nokk kinni, saba lahti jne.
Objektiivsus on jama, on olemas asjad mis rikuvad oma olemasolu või puudumisega elu ja on need teised asjad. Kui nende esimeste jagamine tundub vähendavat tumedat poolt on asi seda väärt.
(kui sul niipalju imevaid asju on ... äkki saadad mõne läbi neti mulle, ma vaatasin, et SIIN jääb ühest tolmuimejast väheks, peni peaks sihukese karvaajamise peale teoreetiliselt juba kiilas olema...?)
Oijah, imeks siis mõni neist tolmu ja karvu.
Aga need asjad, mis elu on rikkunud ja millest on jagu saadud (sest just neist ma rääkisin), need võiks ju ikkagi saavutuste osakonnas talletada, et edaspidi oleks ennast turgutada - on hullematki nähtud.
Postita kommentaar