Mida rohkem/kauem ma teiste inimeste mõtteavaldusi loen, seda enam tekib mul tunne, et vastused nende küsimustele on olemas kusagil nende varasemates postitustes ja kommentaarides. Justkui mingi nõiaringi värk.
Neid vastuseid on kahte sorti - mõned inimesed otsivad ja kaevavad, uurivad ennast ja oma kogemusi, küsivad ja vastavad (või siis vastavad ja küsivad). Neid lugedes saan ma mingi pildi nii nendest kui enesest. Teised jälle vaidlevad lõpmatuseni iseenda ja teistega, murravad sisse lahtistest ustest ja jooksevad kolmes suunas korraga. Neid lugedes saan ma mingi pildi nii endast kui teistest. Blogimaailm on üks tore koht. Kahju, et mul pole kunagi midagi uut öelda.
Üldiselt mulle meeldivad inimesed, eriti ohutust kaugustest. Ja väikelinnad meeldivad. Feministid meeldivad. Homoseksuaalid meeldivad ka. Blogisid meeldib lugeda. Pildistada ja fotosid näidata. Ja seks meeldib. Huumor meeldib, ühes iroonia ja sarkasmiga. Kole palju asju, mis mulle meeldivad. Inimesi ka.
Jäätis ja jahe ilm. Äike. Väikesed loomad. Imelikud pilved. Raamatud. Lilled. Šokolaad.
Ja ma ei oska kunagi midagi asjalikku kommentaarides öelda - mida iganes ma öelda tahaks, keegi on selle juba ära öelnud või on siis tegemist triviaalsustega.
Laupäevad meeldivad mulle ka.
Eilne roll: päkapikk, laternaga
1 päev tagasi
Postitused
2 kommentaari:
Triviaalsused on väga tähtsad asjad, tegelikult on ju terve elu hirmus tavaline ja lihtlabane asi. Ja mis siis sellest?
Aga mulle meeldivad jälle sellised inimesed, kellele meeldivad paljud asjad. Laupäevad kaasa arvatud.
Pühapäev on ju samuti hea päev?
Üks paremaid asju laupäeva juures on see, et homme tuleb pühapäev.
Mulle meeldib see, et neid asju, mis mulle meeldivad, on palju rohkem, kui neid, mis ei meeldi.
Postita kommentaar