Rahva taastootmiseks kahest lapsest ei piisa. Võiks ikka kolm või rohkemgi olla. Aga rahvuse säilitamise, tööealise elanikkonna (pensionikassa täitja) suurendamise ja veel mõne muu taolise Tähe All saadud teine, kolmas või kümnes laps on minu arusaamist mööda just riigile tehtud.
Hea küll, tegelikult on ilmselt ikka nii, et keegi ei saa lapsi riiklikest huvidest lähtuvalt. Aga sel juhul pole ka mõtet isamaalistele tunnetele rõhuda ja soovitada muudkui sünnitada. Ja üldse, ma võin ju uskuma jääda ning puhtast patriotismist sünnitada rohkem lapsi, kui ma toita jõuan. Libe tee, seltsimehed ja härrased.
Postitused
22 kommentaari:
Vaata seda asja ehk teise nurga alt.
Lapsi ei Tehta!
Nad tulevad.
Osa lapsi tuleb selle tõttu, et nad peavad ja osa selle tõttu, et neil on midagi head (või halba) maailmale anda.
Osa lapsi tuleb armastuse läbi - osa mitte.
Osa lapsi tuleb murega, osa rõõmuga.
Mõni laps on targem, kui vanemad.
Ühes nõustun - laps ei ole riikliku jõukuse tootmise vahend.
Teises nõustun - naine ei ole laste tegemise masin.
Pole midagi hullemat kui nõuda sigimist iga hinna eest. Lapsed sünnivad turvalisse ja lootusrikkasse riiki, ent kui nõudmine kõlab: "Lapsi peab palju olema, sest muidu...!" siis mõtleb iga normaalne täiskasvanu, et tema oma lastele seda "või muidu´t" ikka tõesti ei tahaks, parem jäägu need lapsed sündimata.
Ja jäävadki. Sündimata.
Imelik. Miks peetakse nö riigile sünnitamist taunimisväärseks? Laps on ju ikka laps -ja seega tore tegelane -olgu motiiv milline tahes. Kas laste tegemine sellepärast, et "bioloogiline kell tiksub" on kuidagi üllam või? Vähem omakasupüüdlik? Pffff!
Laste saamine on nagu iga tegevus - õnnestumine on tagatud, kui on sügav isiklik soov. Riigile sünnitatud lapsed on välise surve tagajärg.
"Sinu, kallis pesamuna, sünnitasin ma Kodumaa nõudmisel. Noh, tema siis toitku sind ka!"
Ja siis veel üksikud naised, kes ehk isamaa nimel oleksid valmis panustama, kui isamaa ka maimukese toitmisesse panustaks.
Jutt kodumaa nõudmisel sünnitamisest on absurd ja ülbitsev seni kuni sünnitamine pole tehtud KOHUSTUSLIKUKS. Ja seega pole vahet millistel motiividel keegi lapse ilmale toob. Kui naine tahab tõesti, et Eestis oleks veel 1 laps rohkem, siis miks mitte? Laps on ju armas ka siis kui ta on sündinud "isamaa jaoks"? Ja siinkohal võiks koguni küsida, et miks peavad mehed "isamaa jaoks" sõtta minema? Kas meeste keha (ja elu) on kuidagi rohkem ühiskondlik, kui naise oma?
Ma ei saa aru, mis müsteeriumit selle sünnitamisega tehakse -sünnita laps bioloogilise "surve" , sugulaste surve või isamaa pärast -laps on igal juhul suur rikkus mitte mingi pamp keda riik peab kasvatama.
Etteheited kolmanda lapse sünnitamata jätmise eest on absurd ja ülbitsev seni kuni pole näidatud vahendid selle lapse üleskasvatamiseks nii, et on tagatud lapse ja tema õdede-vendade normaalne areng alates toidust laual ja lõpetades tema tasemele vastava hariduse omandamisega. Iga sündinud laps on armas, iga sündimata lapse taga on pikk ja erakordne lugu. Sünnitada laps ainult seetõttu, et "laps on suur rikkus" on väga egoistlik ja hoolimatu tegu sellesama rikkuse tuleviku suhtes.
Naised ei saa lapsi üksi. Eesti tegelikkuses nad kahjuks kasvatavad neid liiga tihti üksi. Kus need mehed on, kelle tugi oleks hädavajalik kolme lapse kasvatamiseks??
Kaamosega nõus.
Pealegi käib ju kogu planeet alla jne - kas me sellist tulevikku oma lastele tahame?
Riiklikus plaanis - laps pole loodusvara.
Mis jama te ajate? Ma loen teie jutust välja, et "normaalne areng" ei tähenda seda, et su laps peab tingimata prantsuse lütseumis käima ja omama isiklikku ipodi ja motorollerit? On ju nii? Ta peab saama enamvähem kõik mida ta soovib? Ja kui lapsest saab tubli juuksur või andekas elektrik, siis on ta elu lihtsalt raisatud -onju nii?
Selles valguses on muidugi imelik, et kõik üksiklapsed sulaselged geeniused pole...
vabandust -normaalne areng TÄHENDAB seda, et...datataa
Normaalne areng tähendab mitte staatuskooli ja staatusesemeid, vaid seda, et kui laps on milleski andekas (ma ei pea siin silmas mõnede vanemate püüdu sundida lapsi realiseerima oma täitumata jäänud unistusi), siis ei tohiks jääda ande arendamine selle taha, et vanemal piisab raha vaid eluspüsimiseks. Sellistesse oludesse sündinud lapsi on tänavatel juba liiga palju. Vabandust, kui ennist ägestununa tundusin, kihvatuses ei hoomanud su kommentaaris lõiku "kui tahab tõesti"
Jah, kui naine tõesti on oma otsuse teinud, siis on tal igal juhul õigus oma otsus täide viia.
Nüüd ma kordan ennast:iga sündinud laps on armas, iga sündimata lapse taga on pikk ja erakordne lugu. Lapsi ei tohi saada "iga hinna eest", hind võib olla liiga kallis.
Muide, naiste puhul reeglina selline hirmutamistaktika ei sobi: "me sureme välja, tehke ometi midagi, appi!"
Kui olud pole turvalised, siis lapsed lihtsalt ei sünni. Millal viimati sündis Eestis palju lapsi? Kui hakkas paistma vabadus, lootus paremale elule , kas pole?
Veel üks küsimus:
Me kõneleme kogu aeg naiste vastutusest rahvuse püsimajäämise ees, kas see peabki nii olema? Aga mehed?
Jälle mingi imelik mõte, et olud peavad olema turvalised. See on vist mingi läänemaine arvamus, eks?
Millegipärast sünnib näiteks sõjast laastatud Tšetšeenias rohkem lapsi, kui enne sõda. Millegipärast on Afganistaani rahvaarv viimase 30ne aastaga kasvanud 16 miljoni võrra -hoolimata pidevast sõjast.
Jutt turvalistest oludest on kaasaegse lääne ühiskonna leiutis. Siiani pole kunagi ja kuskil olud turvalised olnud. Pigem on elu toimunud näljahäda piiril.
Küsimus pole mitte turvalistes oludes vaid kaasaegse lääna ühiskonna mugavusevajaduses ja individualismis. Olgem ausad -lapsed pole MUGAVAD. Lastega tegelemine on ebamugav. see takistab eneseteostust. See segab reisimist ja kulutab raha. Ei saa kasutada geelküüsi...
Mehed? Mehed ju annavad oma panuse ilma mingi kobinata? Käivad tööl, kasvatavad lapsi, ja lähevad sõtta, kui pasun kutsub. Mida siis veel tahta? Et nad hakkaks homunculusi tegema või?
Kui naine tahab lapsi, pole takistuseks ei geelküüned ega eneseteostus.
Ära palun too võrdluseks (või koguni eeskujuks) moslemiriike, vaevalt et Eestit aitaks arendada harimatute paljulapseliste emade suur hulk. Kui me elaks Idas- miks mitte, ehk toodaksin ka ise ehk mõniteist uut sõdurit ja mõned inkubaatorid juurde, mis siis, et kirjaoskus ja elementaarne tervishoid kättesaamatu on.(Ma tean mida räägin ja paremini kui arvata oskad!)
Ja mis meestesse puutub, siis mul on hea meel, et sinu tutvusringkonnas on just sellised kenad töölkäivad lapsikasvatavad mehed- ilma irooniata, ausalt! Paljudel juhtudel nii pole, väga paljudes eludes on mälestusi , mida ükski vanem oma lastele ei soovi. Kahjuks on Eesti elu omapära seni selline, et kui isa laste elust “prügiämbrit viima” kaob, on kogu koorem ema kanda.
Muide, ma ei saa su sõjakuse eesmärgile hästi pihta? Kas on vale tahta oma laste kasvukeskkonnaks ohutut ja haritud maailma, või on millegipärast ülioluline taastoota rahvust mõtlemata sellesama rahvuse haridusele ja tervisele?Tundub, saaksin ka su püüdlustest aru kui sa
nii ärritunud poleks?
Praegune jutt kisub sinupoolsete süüdistavalt kõlavate väidete ja minupoolsete selgitusürituste sõjaks.
Vabandan Herezia ees, kui me tema blogiruumis liiga agressiivsed tundume, see pole eesmärk.
Pole probleemi. Minul on huvitav.
Minu laste isa nende kasvatamises ei osalenud. Ütles, et ei saa, tal karmavõlad.
Noh. Asi selles, et minu meelest on väga tähtis, et Eestis sünniks palju lapsi. Tähtis nii riigi jaoks kui ka sündivate inimeste endi jaoks. Iga inimelu on väärtus. Samuti on arusaamatu see ilkumine kolmanda lapse sündimise üle, samas kui esimese lapse sünnitamine on kuidagi poliitiliselt korrektne. Et kolmas laps on nagu mingi viies ratas. Aga miksmitte juba esimene? Miks üldse lapsi vaja on? Ausalt. Eneseteostuse jmt seisukohast lähtudes pole meil vaja AINUSTKI last! Mitteühtegi sest ka 1 laps nõuab tähelepanu ja hoolt ja ta võib ikkagi pätiks minna.
Jutt lapse tuleviku kindlustamisest tundub mulle väga silmakirjalik, sest ma tean näiteks perekonda, kus MÕLEMAD vanemad on advokaadid, kuid kus on vaid 1 laps. Ja see laps on loomulikult ema kinnisidee. See laps saab kõik mida üks laps saada võib. Kuid ma ei ole kindel, kas see ka hea on või teda tegelikult arendab. Elu näitab, et mida rikkam pere seda vähem lapsi -kuigi peaks olema justkui teistpidi? Sinu loogika kohaselt.
Seega olgem ausad -lapsevanemaid ei huvita mitte laste tulevik vaid iseenda prežtiis ja heaolu (lapse heaolu on õigupoolest vaid osa vanemate heaolust).
Ka näide tänaval olevatest lastest on mõttetu, sest samahästi võib öelda, et on palju ainukesi lapsi, kes tarbivad alkok ja narkotsi, hülgavad oma abikaasasid ja teevad muid sigadusi. Võibolla on ainukesed lapsed laste suhtarvuga võrreldes palju rikutumad? Mh?
prestiiž loomulikult, sry
Üldistustega lahmimine pole hea võte.
Ma ikka arvan, et kui sünnitan endale, siis pean ise hakkama saama. Kui mehel on ka last vaja, siis osalegu - toitku ja kasvatagu ka. Ja kui riigil on vaja, siis osalegu. Laste jaoks on vaja viljastavaid tingimusi.
(Riik osaleb muidugi nüüd ka. Üksikvanemad saavad riiklikku toetust. 300 krooni kuus.)
Mulle meeldib see, et ma sain su mõttest nüüd paremini aru. Aitäh.
Minu meelest on ainus põhjus, miks lapsed üldse sünnivad just eneseteostus. Sõnades väljaöelduna, naise vaatevinklist kõlab see nii: “Ma tahan SELLE mehega lapsi, sest ma armastan teda ja ma tahan seda talle näidata.” Noh, umbes sedamoodi, sest armastust ei saa sõnadesse panna nii, et see kõigile ühtemoodi kõlaks. Kui tunne on kahepoolne, on tulemuseks tugev pere, kus naine tunneb ennast nii kindlalt, et ta sünnitab just niipalju lapsi kui nad KAHEKESI on otsustanud. Need lapsed elavad õnelikus peres, sest nii on olnud kahe inimese soov.
Muidugi on ka üks laps üleliia, kui ta on sündinud peresse või naisele, kelle väärtushinnangud seavad esikohale mingi teistsuguse eneseteostuse vormi. See ongi see “väline surve”- kõik teevad nii, kell tiksub, riik nõuab, sugulased ootavad, nimi peab kestma(elik- raha peab pärandama, jee). Siin on lapsesaamise soov teisene, tähtsaks osutub nö staatus.
Hea kui lapsi on palju, aga need peaksid olema oodatud lapsed, olgu nad siis esimesed, kolmandad või seitsmendad. Ma pean väga lugu inimestest, kellel on palju lapsi, aga väga õõnes on kuulata loosungeid kus kolmanda lapse sünnitamist peetakse iga fertiilses eas naise pühaks kohuseks.
Riik on inimese heaks.Kui riik tahab (siiski- õnneks Eesti riik ei taha!) sekkuda oma rahvastiku sigimisse, on inimene riigi jaoks vahend, aga peaks ju olema vastupidi..?
Herezial on õigus- poleks vaja üldistada, iga lugu on erinev.
Kui me tahame (mina näiteks tahan), et siin oleks palju lapsi, peame riigina andma selge signaali: lastel saab olema siin hea kasvada. Ülejäänu jääb naise ja mehe otsustada.
Nagu ikka: üksikinimesena ei saa ma rääkida kõigi eest. Aga samas ma tean, et nii ei arva mina üksi.
Ilma üldistusteta pole üldse võimalik millegist rääkida. Ja just ise te laote mingeid üldistusi ja vihjeid letti. Umbes jälle, et isad on nii ja isad on naa. Need isad on ju emade kasvatatud poisid. Mis siis valesti läks? Ei poputanud piisavalt või? Näe ainus poiss ja ikka jättis oma pere maha...ei tea küll miks? Ja üldse. Mis klishee see on, et mehed jätavad oma peresid maha?
Aga see on lõputu teema, ma vist enam ei viitsi väga kirjutada...
Mina räägin ikka endast.
Bingo - "emade kasvatatud poisid"!
Mida isad tegid?
Ka mina ei viitsi enam kirjutada, meil on väga erinev vaatenurk paljudele küsimustele ja kui mina nüüd sain sinu seisukohast pisut aimu, siis loodan, et ka sina vähemalt mõistad et ka minusuguse mõtteviisiga inimesi on olemas.
Postita kommentaar