Ma olen alati mõelnud, et söögist ma küll ei kirjuta. No hea küll, seoses millegi muuga - olgu siis seksimängud või ämma pulmad. Aga et niisama, seda ei või olla.
Ja ometi olen ma juba pool tundi makaronidest mõelnud. Või mis makaronidest - erinevatest pastatoodetest. Härdusega meenutasin lapsepõlve, punases karbis makarone, lintnuudleid ja niitnuudleid. Venemaalt sai mingeid hirmus pikki spagette toodud. Olid ajad, eh?
Ja siis tuli Torino. Pool Eestit keetis kauamängivaid, mugavalt mittelahustuvaid ja mõistliku hinnaga sarvekesi ning oli õnnelik. Mina teiste seas, sest neid pastatooteid oli tõepoolest võimatu pudruks keeta, isegi minu hajameelsuse juures.
Nüüd on ajad muutunud, minust on saanud snoob. Valin poes pool päeva ja ikka ei leia sellise kuju ja kvaliteediga asja, nagu tahan. Eksperimenteerin. Kiidan. Kritiseerin. Ühtegi hüper-super leidu pole viimasel ajal olnud. Internetist leidsin küll. Imetore pastainfo lehekülg täis udupeeni vidinaid, mis võiksid ehtida minu taldrikut või supikaussi.
Täiesti asjassepuutumatu kala. Aga mul arvutis lihtsalt polnud muud söögipilti ja külapeale laenama ka ei lähe.
Täna õhtul sunnin pere pastat sööma. Vaatasin järgi, kapis on ainult lintspagette (umm, kas see peaks siis olema taglioni?), neist võiks teha pasta bolognese.
Postitused
1 kommentaar:
Heh, ma olen täielik pastafriik. Itaaliast panin kõrva taha mitmeid erikujulisi ja eri kastmetega pastatoite. Ja ma tõesti võiksin neid iga päev süüa, ära ei tüütaks.
Postita kommentaar