Murtud mets. Jõulurahu

Sellest metsast tuli seekord meie pere jõulupuu. Fotojahis oli pilt magavatest puudest.
Viimane suur torm tegi põhjarannikul kohati võimsat laastamistööd. 25-meetrised puuhiiglased olid rivis, juured püsti, justkui oleks mingi kurja hiiglase käsi üle käinud või tulnukate laev pehmemat maandumist otsinud. Õõvastav.
Nii ongi meil kodus kuusehiiglase ladvast nii paar meetrit, käbid küljes ja puha. Otsisin välja ka vanad klaasist jõuluehted, ümmargused munad. Leidsime veel poest paar klaasmuna juurdegi. Millegipärast on mind tabanud plastmassi eitamine.
Jõulustressi polegi. Kiiret pole nagu kusagile, siga ei verista, ühegi väikerahvuse päästmist näljahädast plaanis pole ja maiustused tegin ka nädalavahetusel valmis, kui toanaabril oli sünnipäev. Kingid olid reedeks pakitud ning narrivad nüüd kodakondseid, särades minu peakorteris, kapi otsas. Tõesti, jõulud võivad tulla.
Täna saabub hord sugulasi, hakkame seltskonnamänge mängima.
Homme peab veel vahukoort ja puuvilju ostma.
Kõik on valmis.
Mina olen ka.