Ei, bensiini ei joo. Praegustes majandusoludes ei oska prognoosida, kas bensiinijoomine oleks ikka arukas hobi.
Feminismusest räägime täna jälle. Tegelikult iga päev vist, blogisid on hirm palju, küllap keegi kusagil ikka.
Kas naine, kes kell 10 õhtul ostab 2 pakki kondoome ja ei midagi muud, on prostituut? Küsimus jäi jalgu egomasturbatsiooni ja Virgo Kruve blogidest. Ei tea. Tegelikult ei huvita ka. Inimeste ostukorve vaadates võib üsna meelevaldseid ideid pähe turgatada. Mõnikord jään oma korvi vahtideski mõtlema, et mida see võiks minu kohta öelda. Aga silte riputada teiste külge ei taha. Kui see kahe paki kondoomide ostja oleks olnud mees, mida siis oleks arvata võinud? Et meesprostituut? Või et läheb optimistlikult kohtingule? Või unustas osta, kui leiva järel käis ja tuli nüüd teisele ringile? Või leidis, et see on hea komponent naabrimehe pulmakinki? Või tahab pojale elu õpetada? Etc, etc, etc.
Ramloff kirjutab feminismusest mitmes postituses, diskussioon on huvitav. Seda jälgides jäi mind vaevama mõte, et kas feminist on vaikimisi agressiivne ja võitlev naisolevus? Kas saab olla ka maailmavaateline feminist, ilma seda tänavatel kuulutamata ja õigusi nõudmata? Umbes nii vastandina radikaalsele või võitlevale feministile? Nõustun selliste aadetega ja praktiseerin neid oma kodus. Võidelda justkui polegi kellegagi, sest keegi vastu ei vaidle. Isegi sellised feministlikud atribuudid nagu pesumasin ja tolmuimeja on majas olemas. Mees lõhub puid jätkuvalt kirvega. (Tolmu imeb tolmuimejaga.)
Kas selline passivsus on taunitav? Vahetevahel ma küsin endalt, miks need asjad mind põlema ei pane. Tegelikult on vist üldse väga vähe asju, mille puhul tekib soov väga kirglikult sõna võtta. On see siis hoolimatus, alahoidlikkus, põhjamaine jahedus või midagi taolist?
Njah, küsimusi sai rohkem kui USA hümnis.
Eilne roll: päkapikk, laternaga
1 päev tagasi
4 kommentaari:
Väga ilusasti lõpuni mõeldud mõtted. Ise olen seda meelt, et feminism saab alguse poegade kasvatamisest sellisteks, kes ei peaks abielluma seetõttu, et muidu jääks sokid pesemata ja tuba mustaks ning tütarde kasvatamisest põhimõttel, et meest pole ilmtingimata vaja - nael ei jää seina löömata või puud lõhkumata. Kui olmest ja õpitud abitusest tingitud paariminekuvajadus ära langeb on võimalik süveneda inimeseksolemisse ilma silte riputamata. Või mis sa arvad?
Teiste inimeste vaateid jooksu pealt ei muuda, aga oma veendumuste juurde isegi ilma hukutavate ekstreemsusteta kindlaks jäämine on mõnikord päris keeruline.
Ausalt öeldes peale pikka diskussiooni on minus tunne, et ma ei viitsin enam üldse millegi üle arvamust avaldada. Teen oma igapäevast tööd ja väljaspool seda keeran ukse lukku. Tehku inimesed oma maailmaga, mis nad tahavad.
NAGUNII PÕHINEB IGASUGUNE ÜHISKOND JA IGASUGUNE MAAILMAVAADE KELLELEGI LIIGATEGEMISEL, MISTÕTTU ELU ON PAHE!
Usun, et ma pole ainus, kellel on väga kahju, et sa haiget said. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega...
Ühes oma varasemas postituses kirjutasid, kuidas sinus on eos olemas hirm igasuguste õpetuste ees, mis põhinevad ekstremistlikul "oma tõe" kuulutamisel.
Olen hakanud sinust aru saama.
Meil kõigil peab olema õigus omada oma vaateid elule. Meil kellelgi pole õigust omi vaateid teistele peale suruda. Meil kelelgi pole õigust teiste valikuid põlastada.
Isegi kui need vaated on meie meelest inimese põhiõigustega seotud.
Igaüks peab oma tee ise valima. Aidata tohib ainult siis kui seda otseselt soovitakse.
Pole vaja seda uppuja päästmisega võrrelda, see oleks demagoogia.
Tegelikult on minu jaoks see kuidagi hirmutav, et sa haiget said. Süütunnet tekitab ka.
Postita kommentaar